Kuidas tähistavad jõule soome-ugri rahvad

Orsolya Kiss korraldas 18. detsembril 2020 veebiseminari, kus soome-ugri jõulutraditsioonidest kõnelesid Anna Kuznetsova, Mariann Bernhardt ja Denys Teptiuk. Kokkuvõtte tegi Anti Lillak, lugu ilmus algselt ajalehe Sakala võrguväljaandes 23. detsembril 2020.

Jõulupühade pidamise komme on igivana, ulatudes kaugele kristluse-eelsesse aega. Küllap pandi juba aastatuhandeid tagasi tähele, et just see aeg aastas on kõige lühemate päevade ja pikemate öödega – ning seega teatud erilise väega. Meie esivanemad teadsid, et enne kui päev taas kukesammu võrra pikemaks hakkas kasvama, tuli hoolikalt tähele panna igasuguseid endeid, mis võisid tulevase aasta sündmuste kohta aimu anda. Samuti tagas erinevate kombetalituste täitmine – või siis hoopis ohtlikest toimingutest hoidumine – uueks aastaringiks õnne ja jõukust.

Igas paigas on jõuludega seotud tavad ja uskumused olnud natuke erinevad. Nende varjus võib vahel aimata kunagi minevikus üldisemalt levinud tõekspidamisi. Samas on iga rahvakild kujundanud oma traditsioonid isenäolisteks, sõltuvalt naabrite mõjust ja sellest, mida parajasti on tähtsaks peetud. Nõnda leidub ka meie keelesugulaste soome-ugri rahvaste jõulukommetes nii eestlastele tuttavlikku kui ka täiesti omapärast. Vaatame järgnevalt lähemalt, kuidas on jõule tähistanud koltasaamid, komid ja mordvalased.

Koltasaamid

Skandinaavia poolsaare põhjaosas elavad saamid jagunevad mitmesse rühma, kellel igaühel on veidi omanäoline kultuur. Koltasaamid ehk koltad on suhteliselt väike saamide rühm kokku umbes 1000 inimesega, kes elavad peamiselt Soomes ja Venemaal. Juba 16. sajandil ristis Vene munk Trifon koltad õigeusku, jõulude nimetus ‚rosttov’ pärineb aga karjalastelt (karjalakeelsest sõnast ‚roštuva’). Vanasti vahetasid koltasaamid elupaika sõltuvalt aastaajast ning suvel eraldi elanud perekonnad kogunesid sügisel talveküladesse. Siis saadi kokku sugulaste ja naabritega, vesteti jutte ja lauldi. 

Jõulud tähendasid sel ajal koltasaamide jaoks eelkõige kiriklikku püha, millele eelnes kuus nädalat lihata paastumist. Mõned inimesed peavad sellest praegugi kinni. Tänapäeval lõppeb paastuaeg esimese jõulupühaga (25. detsembril). Koltasaami pühadelaua pearoaks oli peamiselt põhjapõdraliha, kuid tänapäeval valmistatakse ka soome kombe kohaselt jõulusinki või lõhet.

Uuemal ajal on mitmed jõulukombed tulnud koltade kultuuri soomlaste vahendusel – näiteks jõulukuuse tuppatoomine, kingituste vahetamine ning jõuluvana (koltasaami keeles rosttovkää’lles), kellest kõneleb ka üks soome keelest koltasaami keelde tõlgitud jõululaul:

Komid

Komid on üks Euroopa kirdepoolsemaid rahvaid, kellest suur osa elab Venemaa Föderatsiooni Komi Vabariigis. Tänapäeval on komisid veidi üle 300 000 ning sarnaselt saamidega jagunevad nad mitmeks etniliseks rühmaks. Komide õigeusklik ajalugu algab 14. sajandiga, kuid mitmed vanemad tavad on kristlikega põimunult püsinud alal tänase päevani.

Pühade-eelne paastuaeg lõppes komidel jõululaupäeva õhtul taevasse ilmunud esimese tähega. Siis toodi lauale mee ja rosinatega riisipuder ‚kuttja’ (selle järgi kannab jõululaupäev komi keeles nime ‚kuttja lun’), kalakook ‚tšerinjan’, verivorst, pelmeenid ja palju muud hõrgutavat. Samuti vooliti rukkitaignast koduloomade kujukesi, mis leotati kolmekuningapäeval ristitud vees pehmeks ning söödeti kariloomadele, et nad alanud aastal terved ja tugevad oleksid.

Kui eestlaste hingedeaeg on sügise pimedam pool, eriti november, siis komide uskumuste kohaselt tulevad surnute hinged maa peale just talvise pööripäeva paiku. See oli soodus aeg tuleviku ennustamiseks. Samas tuli ka hoida, et kurjad vaimud koju ei tikuks – seetõttu vältisid komid sellal pesu pesemist, juuste ja küünte lõikamist ning vandumist. Väga sarnane Eesti hingedeajaga oli tava käia perest perre sanditamas. Komimaal on seda tehtud jõululaupäeval, uue aasta esimesel päeval ja kolmekuningapäeva eelõhtul. Santidele pakuti süüa ja ande, vastutasuks õnnistasid sandid pererahvast heade soovidega.

Komid ennustavad tulevikku küünlavaha valamisega veekaussi (foto: Komi Kultuurikeskus, Sõktõvkar).
Komi rahvamäng “Kurg” (foto: Komi Kultuurikeskus, Sõktõvkar).

Mordvalased (ersad ja mokšad) 

Ersad ja mokšad, keda nende keelte ja kultuuride sarnasuse tõttu kutsutakse ühisnimega mordvalased, elavad Kesk-Venemaal peamiselt Volga jõgikonnas laial alal ning neid on kokku üle 700 000 inimese. Jõulud (‚roštuva’ või ‚roštova’) algavad jõululaupäeval „jõulumaja” tähistamisega, mis kestab 10–14 päeva. Sel ajal palutakse ja austatakse talupidamisega seotud kaitsevaime, teiste seas sigade kaitsjat Tavunsjaj’d ehk Taunsjaj’d. Tema nimi on kõla poolest muide väga sarnane kunagi eestlaste seas au sees olnud sigade kaitsepühaku Tõnise ehk Tennüsega. Ei oskagi öelda, kas selle taga on ühisosa eesti ja mordva muistsetes uskumustes või on tegemist pelga juhusega.

Ersad ja mokšad käivad jõuluajal samuti peredes sanditamas. Sante vastu võtvad pereliikmed on ennast väga pidulikult riidesse pannud. Sandid laulavad palvelaule kaitsevaimudele, ning vastutasuks antakse neile keedetud sealiha. Kui pühalikud kombed on talitatud, ei unustata ära ka meelelahutust – noored alustavad tantsu ja tralli.

* * *

Venemaa soome-ugri rahvaste jõulutavadesse on 20. sajandil tulnud mitmeid uusi nähtusi. Üheks suureks kõiki Venemaa õigeusklikke puudutavaks muutuseks oli 1918. aasta kalendrireform, millega riik läks üle Euroopas üldiselt kasutuses olnud kalendrile. See tähendas hüpet kahe nädala võrra edasi – 31. jaanuarile järgnes kohe 14. veebruar. Kuna Vene Õigeusu Kirik keeldus muutusega kaasa minemast, peetakse Venemaal tänapäevalgi kirikupühasid kaks nädalat hiljem kui mujal. Jõulud algavad seega komidel ja mordvalastel alles pärast aastavahetust, 7. jaanuaril. Soome koltasaamid tähistavad pühi Soome Õigeusu Kiriku kasutatava uue kalendri järgi.

Nõukogude ajal olid jõulud kui kristlik püha keelatud, selle asemel tähistati suure pidulikkusega aastavahetust. Sellest ajast on juurdunud külmataadi ja tema abilise lumehelbekese külaskäik. Mõned vanad rahvakombed on küll muutunud folkloorikollektiivide lavalisteks etteasteteks, kuid teised traditsioonid, nagu näiteks jõulusanditamine, elavad endiselt külades edasi.

Lugu ajalehe Sakala võrguväljaandes: https://sakala.postimees.ee/7140533/kuidas-tahistavad-joule-soome-ugri-rahvad