Isurid on läänemeresoomlaste hulka kuuluv soome-ugri rahvas, kes elab Soome lahe lõunaranniku idaosas. Nende põlised külad asuvad ajalooliselt Ingerimaaks kutsutud piirkonnas, mis praegusel ajal on Venemaa Föderatsiooni Leningradi oblasti koosseisus. Mereäärsete külade rahvas on traditsiooniliselt olnud kalurid, sisemaal on olulisimaks elatusalaks olnud põllumajandus. Uuemal ajal on isurite elu oluliselt mõjutanud suurte linnade, eeskätt Peterburi lähedus. Isurid on sajandeid elanud õlg-õla kõrval vadjalaste, ingerisoomlaste ja venelastega, seetõttu leidub nende rahvakultuurides hulgaliselt ühiseid jooni. Isuri folklooris esineb rikkalikult vanemat regilaulupärandit, sealhulgas pikki eepilisi Kalevala-ainelisi laule. Kesk- ja varauusaja jooksul võtsid isurid omaks õigeusu. Vanemas kirjasõnas on isureid nimetatud ka ingerlasteks (sarnaselt on inglisekeelses kirjanduses endiselt sageli käibel etnonüüm Ingrians), kuid tegemaks vahet neil ja luterlikel ingerisoomlastel on Eestis juurdunud isurite rahvanimetus.

2021. aasta Venemaa Föderatsiooni rahvaloendusel pandi kirja kokku 210 isurit. 2010. aastal oli vastav arv 266. Arvestades, et veel 1926. aastal oli isureid üle 26 000 inimese, on nende hulk viimase saja aasta jooksul drastiliselt vähenenud. Rahvaarvu langust põhjustasid II maailmasõja lahingud ning suure osa Ingerimaa läänemeresoome elanikkonna (isurite, ingerisoomlaste ja vadjalaste) evakueerimine Soome. Kuna Nõukogude Liit keelas neil sõja järel naasta oma kodudesse, venestusid laialipillutatud isurid kiiresti.

Isuri keel kuulub läänemeresoome keelte põhjarühma. Tänapäeval on keeleoskajaid jäänud väga väheks (Venemaa rahvaloenduse andmeil vaid 70 inimest, kellele lisanduvad mõned inimesed teistes riikides, sh Eestis) ning keel on tõsises hävimisohus. Isuri keeles on kokku eristatud neli murret – soikkola, alamluuga, hevaha ja oredeži. Neist kaks viimast on tänapäevaks hääbunud. 1930. aastatel arendati isuri kirjakeelt, kuid stalinlike repressioonide tõttu ei jõudnud see isurite kultuuriellu püsivat jälge jätta.

Eestis oli 2022. aasta rahvaloenduse andmeil kokku 51 isurit. Enne II maailmasõda elas Eesti Vabariigi Narva jõe taguses Narva vallas (nn Eesti Ingeris) üle 900 isuri, peamiselt Väikülas ja Vanakülas, kuid ka mujal. 1945. aastal annekteerisid nõukogude võimud Narva paremkalda alad Vene NFSV-ga.

Eesti keeles võib isurite kohta põhjalikumalt lugeda Fenno-Ugria Asutuse kodulehel, Eesti Rahva Muuseumi kodulehel ja Vikipeedias. Eesti teadlastest on isuri keelt uurinud põhjalikumalt näiteks Arvo Laanest ja Eva Saar, isuri rahvausu aspekte folklorist Ergo-Hart Västrik.

Ansambel Kännu Peal Käbi lauluvaramus on Elizaveta Sabolotni õpetatud isuri rahvalaulud “Mäni mies kyntämähä” ja “Ai miä poika”.

O. I. Konkova, N. A. Djatškov. Inkeroin keel. Учебное пособие по ижорскому языку (Sankt-Peterburg, 2014)
Isuri keele õpik (vene keeles)

Vene-isuri vestlussõnastik

Isuri keele alamluuga murrakut tutvustavad videod

Isurikeelsete uudiste video (2014)

Izhorian_language
Isuri keelele pühendatud Instagrami konto