Kuidas saaksime lõpuni mõista omaenese minevikku, tundmata sugulaste ja naabrite omi? Just see küsimus pani mind ülikoolis arheoloogiat õppides pilku pöörama hõimurahvaste uskumustele ja kommetele. Mitmedki asjad said tänu neile märksa selgemaks, kuid pildi avardumisega kasvas huvi ühtlasi ka soome-ugri tänapäeva vastu. Eriti on mind köitnud, mil viisil kasutavad eri rahvad põlvkondade jooksul kogunenud kultuuripärandit oma kaasaegses elus – näiteks muusikas, kunstis või iseolemise mõtestamisel. Ning pean tõdema, et see kõik on ülimalt mitmekesine, kaasahaarav ja inspireeriv.

— Anti Lillak

Olen alati olnud hea keelevaistuga ning huvitatud erinevatest kultuuridest. Teadsin lapsena, et eestlased ja soomlased on “vennasrahvad”, ent mind hakkas paeluma, kes meie suguseltsi veel kuuluvad. Hakkasin selle kohta uurima, otsisin sotsiaalmeediast ka lisainfot ning leidsin toreda grupi Eestis elavate noortega, kes soome-ugrindusest huvitatud on ning seda ka laiemale ringile jagada tahab! Nii olengi Hõimulõimede ustav liige ning loodan, et minu huvi soome-ugri eluolu vastu innustab ka teisi noori oma juurte ja lõimede juurde naasma.

— Britt-Kathleen Mere

Olen pärit Saksamaalt, kuid minu emapoolsed juured on Eestis. Olles üles kasvanud kakskeelses peres, milles väiksemast (eesti) keelest loobuti suurema (saksa) keele kasuks, olen ise kogenud olukorda, mil oma emakeele õppimine ei tundunud iseenesestmõistetavana. Ent minul oli võimalus tulla Eestisse — enamike teiste soome-ugri keelte kõnelejad on aga ka enda kodumaades vähemuses. Olen Tartu Ülikoolis õppinud muu hulgas soome ja ungari filoloogiat, kuid südamelähedased on olnud just väiksemad soome-ugri keeled.

— Merit Niinemägi

Kunagi, kui Inglismaal elasin ja hoopis muude asjadega tegelesin, saatis üks tuttav lätlane mulle liivikeelse laulu lingi ja küsis, kas ma saan sõnadest aru. Tekkis küsimus, mis keel see selline on ja miks ta arvab, et ma võiksin aru saada. Viisin ennast kurssi, millised sugulaskeeled üldse olemas on (seni olin väiksematest rahvastest kuulnud vaid saamidest, maridest ja udmurtidest, viimastest ilmselt tänu Eurovisioonile). Hakkasin nägema paralleeli selle vahel, kuidas tunnen mina ennast riigis, kus minu emakeele kõnelejaid iga päev ei kohta, ja kuidas tunnevad ennast väiksemate uurali rahvaste esindajad seal, kus nad on. Need mõtted jäid mitmeks aastaks ja vaikselt hakkasin unistama ka sellest, et ehk õnnestub ühel päeval Tartu Ülikoolis soome-ugri keeli õppida. 2016. aastal Eestisse tagasi tulnuna tegin selle teoks ning samal aastal liitusin ka Hõimulõimede eelkäija FUNiga.

— Carmen Nõlvak