Anti:

Hõimulõimedel on saanud juba traditsiooniks panna aeg-ajalt kokku väike reisiseltskond ning teha paaripäevane väljasõit mõnda huvitavasse Eestimaa nukka. Varem oleme sedamoodi kolanud Setomaal ning Mulgi- ja Soomaal. Kui tänavu augustis jõudis aeg kätte uue retke paikapanekuks, olid kaalumisel õigupoolest päris mitmed rännusuunad. Sõelale jäi jupike põhjarannikut – Pohirand. Põgus eeltöö internetis oli näidanud, et seal, Juminda ja Pärispea poolsaarel, olla säilinud põnev kirderannikumurdeline rannakeel (rannakiel) ja mereline pärandkultuur (veendu ka ise). Kuna Hõimulõimede kese paikneb Tartus, siis oleme üldiselt rohkem kursis Lõuna-Eesti keeleruumidega. Nõnda kõlas Harjumaa meie jaoks omal moel eksootilisenagi. Septembri esimesel laupäeval korjasime hõimulõimlased Agnese, Anti, Bogi ja Britti auto peale ning põrutasime kaheks päevaks põhja mere äärde. 

Võtsime oma programmi üldiselt üsna vabalt, kuid oli ka paar kindlamat kavapunkti. Nimelt leidsime, et paigavaimu paremaks tabamiseks tasuks kindlasti kohtuda ka kohaliku säderahvaga, kes mõistab oma eluolu kõige paremini tutvustada. Seetõttu kirjutasin mõned päevad enne sõitu MTÜ Rannakeele Keskusele ning minu meeldivaks üllatuseks helistas mulle sealt peagi vastu Ene Velström, kelle vahendusel leppisime kokku kohtumised Urve Toompuuga Viinistu külamuuseumis ning Riina Laanetu ja Ene Velströmiga Virve küla laval. Tuleb tõdeda, et mõte oli väärt, sest just nimelt tänu nendele inimestele avanes meile palju sellist, mis juhukülalisele jäänuks kergesti varjatuks. Tänu Urvele saime Viinistu külamuuseumis (asub rahvamajaga samas hoones) esimese eheda kokkupuute rannakeele käänakute ja vimkadega. Tema rääkis meile ka tõelise pühendumusega paiga ajaloost, folkloorist ja kohaliku mereäärse elu omapäradest. Ene ja Riina võtsid meid aga vastu Virve küla lava hubases tagaruumis, kus kohvi ja koogi saatel vestlesime rannakeele käekäigust viimastel aastakümnetel ja Rannakeele Keskuse praegustest tegemistest. Meie omalt poolt tutvustasime neile Hõimulõimeid, ansamblit Kännu Peal Käbi ja oma muid toimetusi soome-ugri vaimumaastikul. Olid väga mõnusad kohtumised!

Ülejäänud väljasõidu sisustasime Purekkari neemel ja Keitme soos matkamisega, Loksal burgeri ja Liesi pues vorstipiiraga söömise ning Pärispea öömajas saunatamise ja soome-ugri laulude laulmisega. Selline klassikaline hõimulõimede värk.

Juba reisil otsustasime Pohiranna kohta ka üht-teist kirja panna. Siin see on – sümbioos meie isiklikest tähelepanekutest, Urve, Ene ja Riina räägitust ning tarkadest raamatutest loetust. Lugege ja käige ka ise kohapeal!

Ajaloost 

Pohiranna kultuuriruum asub sarvedena Soome lahte turritavatel Juminda ja Pärispea poolsaarel. Inimasustuseks sobib neis eelkõige üsna kitsas mereäärne vöönd; poolsaarte sisemuses laiuvad metsad ja sood. Meiegi tegime oma väljasõidu teisel päeval Juminda poolsaarele rajatud Majakivi-Pikanõmme matkarajal seitsmekilomeetrise ringi, kohtudes Eesti suuruselt kolmanda rändrahnu Majakiviga (tema nimi on igati õigustatud!) ja Keitme sooga.

Siinse inimasustuse lätted pole suures plaanis tõenäoliselt väga vanad. Aastatuhandete jooksul – kogu kivi- ja pronksiaja ning enamiku rauaajast – eelistasid inimesed elupaigaks pigem kõrgemat klindipealset. Madalad poolsaared olid küllap tarvilised eelkõige meresõitjatele nii maamärkideks kui peatuspaikadeks ööpimeduse või marutormi eest. Juminda poolsaarelt 1974. aastal leitud neljast Rooma 2. sajandi vasksestertsist koosnev aare võib pärineda just mõnelt põgusalt randunud laevnikult, kuigi rahade mahamatmise põhjus jääb hämaraks. Muistse navigatsiooniga võivad olla seotud ka Kolga-Aablas kunagisel mererannikul asunud tuleasemed, mis süsinikudateeringute põhjal kuulusid pronksi- ning eelrooma ja rooma rauaaega (vahemikku 917 eKr – 239 pKr).  

Rauaaja lõpusajandeil kuulusid poolsaared ilmselt Rävala muinasmaa Repeli nimelise kihelkonna tagamaade hulka, kuid et sellalgi eelistati elupaikade valikul veel mererannast veidi kaugemal olevaid põlluharimiseks sobilikke maid, siis võivad Pohiranna mõniteist küla olla oma tekkelt mõnevõrra nooremad. Taani Hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus, mille koostasid 1219–1220 Põhja-Eestit ristivad Taani mungad, igatahes ühtegi Pohiranna küla veel ei leia. Mõned nimed ilmusid kirjalikesse allikatesse küll vaid veidi hiljem – Pärispea (Pernispe) 1259, Juminda (Iumentake) 1290 ning varsti, 1372, ka Viinistu (Wynest; ajaloolane Enn Tarvel on viimast oletanud ka hoopis isikunimeks), nii et mine tea, võib-olla olid nad olemas juba enne 13. sajanditki. Üldiselt on arvatud, et Soome lahe lõunakalda lähedalt kulgeva „varjaagide juurest kreeklasteni“ (nagu kutsusid seda Vana-Vene kroonikud) kulgeva Idatee (Austrvegr) tõttu oli otse mere ääres elamine ohtlik – kunagi polnud täit kindlust selles, kas möödasõitev võõras laevkond otsustab käituda viikingitele omaselt diplomaatilis-kaupmehelikult või viikingitele omaselt röövellik-sõjakalt. 

Valdav osa küladest leiab tee kirjasõnasse alles 16.–17. sajandil. Vahest on õigus neil, kes peavad kristlikku keskaega stabiilsuse ja teatud turvatunde toojaks Läänemere ruumi, mil ei pidanud enam pelgama neid väikesi ja kiireid piratica’ks nimetatud laevu ja nende meeskondi. Igatahes näib, et sellal on meresidusas asustuspildis aset leidnud teatud nihe, mille käigus paljud pered otsustasid spetsialiseeruda põlluharimise kõrval või suisa selle asemel kalapüügile. Võib-olla polnud kodukülas pealekasvavale rahvale enam ühel hetkel õieti ruumigi. Mitmed uued rannakülad ei kiidelnud niikuinii ei siis ega hiljem erilise põllumaade rohkuse või viljakusega; mõistlikum oli keskenduda mere pakutavale. 

Sedaviisi kujunes piirkonnas aja jooksul kaks erinevat eluviisi. Juminda ja Pärispea poolsaartel ehk Pohirannas elasid kalurid ja meresõitjad ning lõunapoolsel sisemaal, metsade ja soode taga talupidajad. Isegi kahe paikkonna keelepruuk muutus teineteisest erinevaks. Omavaheline suhtlemine jäi aga alati alles. Randlased käisid lõunas Kuusalus kihelkonnakirikus ning müüsid sisemaalastele vilja vastu silku. Pohiranna küladki kuulusid kaugemal sisemaal olevatele mõisadele Kõnnus, Kiius ja Kolgas.

Praegugi suursugusust kiirgavat Kolga mõisa külastasime me päris matka lõpus. Juba 1230. aastatel omandas siin maad Ojamaa saarel tegutsenud Roma klooster ning mungad rajasid mõisavalduse, mille südameks sai korralike kivimüüridega linnus. Liivi sõjas sattusid hooned venelaste käe läbi tuleroaks, sõja järel sai aga mõisa omanikuks Pontus de la Gardie, kelle suguseltsi eestvõttel alustati praeguse hoonetekompleksi väljaehitamist. 1658. aastal omandas mõisa von Stenbockide aadlipere. Nemad andsid 1820. aastatel mõisale klassitsistliku väljanägemise. Stenbockide aega jäid nii mõisa helgeimad päevad kui ka mõndagi sünget, millele vihjab kohalik rikkalik kummituslugude arsenal. Hoolimata Stenbockide lahkumisest Kolga ajaloolavalt pole tublid inimesed lubanud lossil ajalootolmuks saada, vaid taastavad järk-järgult selle saale ja kaunistusi. Veendusime selles, kui mõisast läbi hüpates kohtusime taas juba meile tuttava Riina Laanetuga, kes tegi meile sealsamas põneva ülevaate mõisa peahoone minevikust ja tuleviku restaureerimisplaanidest. Kummitustega jäid kokkupuuted tol korral mõneti pealiskaudseks (ehkki vist mitte päris olematuks…).

Lisaks lõunapoolsetele kontaktidele on pohirandlased teinud sõprust ka ülemerenaabrite soomlaste ja läbi aegade Soome lõunaosas Uusimaal elanud rootslastega. Soome lahe mõlema kalda elanikke ühendavaid kaubasidemeid ongi kutsutud sõbrakaubanduseks. Eri aegadel on sellel olnud erinevad vormid. Näiteks, kui Soome parlament võttis 1919. aastal vastu niinimetatud kuiva seaduse, millega keelati riigis alkohoolsete jookide tootmine ja tarbimine, asusid paljud Eesti randlased innukalt keelatud vedelikku üle lahe smugeldama. Lubatud see muidugi polnud; ka Eesti piirivalve püüdis üle „Viinamere” äri ajajatel valvsalt silma peal hoida. Risk oli suur ja panused kõrged, kuid õnnestumise korral oli tasu korralik. Viinistu külamuuseumis hoitakse ühte neist aegadest kõnelevat piirituseveos kasutatud plekk-kanistrit, samuti on paljud rannakülade ilusad majad ehitatud omal ajal just salakaubarahade eest. 1932. aastaks said ka Soome poliitikud aru, et karskluse asemel innustas kuiv seadus hoopis purjutamist, ning täielik keeld asendati riikliku kange alkoholi monopoliga. 

Nõukogude aeg palistas Pohiranna, nagu paljud teisedki mererannad, piirivalveliste ja sõjaväeliste betoonehitiste ja sõjasadamatega ning piiras kalurite merelkäimist. Võõras võim polnud siiski igavene ning praegu matavad mets ja võitmatu kibuvitsapõõsastik koledad okupatsioonisümbolid järjest enam enda alla. Ometi on rand suutnud ka keerulistes oludes säilitada oma põlise näo. Kindlasti on sellesse oma panuse andnud juba 1971. aastal asutatud Lahemaa rahvuspark. Kuid palju hea taga on eelkõige ikkagi hakkajad inimesed, tänu kelle tööle ja vaevale on Pohirand just see mis ta on. 

Keelest ja inimestest

Agnes:

Pohiranna alal, st Pärispea ja Juminda poolsaartel, räägitakse Kuusalu rannakeelt ehk pohirannat. MTÜ Rannakeele Keskuse liikmete Ene ja Riina sõnul võib vanapärast rannakeelt kõige enam veel leida neemenukkidelt. Tänapäeval saame rohkem rääkida kirjakeele ja murde segust. Poolsaarte peal on hetkel ligikaudu 100 rannakeele rääkijat ehk olukord pole veel nii nukker, kuid sellegipoolest on kohalik murdekeel hääbumas. Rannakeele sõnavara on kogutud umbes sajandi jooksul.

Oma külaskäigul saime teada, et rannakeelel on palju sarnasusi soome keelega, lausa 30% ulatuses. Seda küllap samuti tänu selle kandi läbi aegade tihedale liiklusele ja suhtlusele Soomega. Üksteisega suheldi ja kaubeldi rohkem just suvisel ajal, kui siiakanti tuli ka suvitajaid. Eelkõige aga tõmbas tol ajal rahvast merele ja rannaküladesse just kalasaak. Tänasel päeval pole sellega aga sugugi head lood, sest laht on üsna tühi. Kala on sootuks kadunud, näiteks pole ammu angerjat saadud. Pole ka enam kutselist kalurit, kes kalu püüaks. Samuti on paljudes külades kadunud kauplused, jäänud on vaid mõned second–hand-poed.

Omamoodi tore esmakohtumine oligi meil Urve Toompuuga Viinistu second–handis. Olime sinna korraks aja parajaks tegemise jaoks riideid uudistama tulnud, kui ta meid märgates justkui hommikuseks äratuseks hõikas: „Teie oletegi need külalised, eks?“ Sellest saime kinnitust, et Viinistu pole praegu kuigi suur koht. 

Viinistu külamuuseumis tutvusimegi rannakeelsete vanasõnade, ütluste ning merega seotud sõnavaraga. Näiteks saime teada, et traks on ogalik, norss on tint, lohe on lõhe, kammilas on lest ja sill on suur räim. Ka väljenditest nähtub, kui oluline oli kalasaak ja meri ning muuhulgas identifitseeritakse end nende kaudu, näiteks „Küll meri mihe tegeb ehk küll meri meheks teeb“, „Idatuul viib vieb Pärispää miesteld kala pannild ka menemä“ ja „Ole minu pruut, mul on kulda ja hobeja, annerjast ja lohekala“.

Arvatakse, et rannakeel on pärit mõnest soome hõimukeelest, arvukalt ühisjooni on täheldatud ka isuri keelega. Mõningane mõju on olnud ka vadja keelel, seda just eriti ida pool, Virumaa rannikul. Rannamurret on peetud ka siirdemurdeks soome ja eesti murrete vahel. Sarnasuses soome keelega veendusime ka ise, sest meile Viinistu külamuuseumit näitava Urve jutust saime kohati aru just tänu kunagistele soome keele õpingutele. Sarnaselt soome keelele puudub rannakeeles õ, mida asendavad e, o, a või u (nt ehtu – õhtu).

Rannakeelele on iseloomulik järjekindel vokaalharmoonia nagu ka soome keeles (nt sügüsül – sügisel, vähä – vähe). Puuduvad aga vältevaheldus (nt ilm om = os ilma) ja kaashäälikute peenendus (nt palk – töötasu ja langetatud puutüvi – kõlavad samamoodi). Siiski pole lastele vältevaheldus nii suur probleem eesti keele omandamisel kui ehk alguses arvata võiks. Veel on rannakeeles mitmeid teisi jooni, näiteks sisekao puudumine (valatttama – vaatama). Pärispea ja Juminda poolsaarte keeletarvituses võib leida mõningaid erinevusi, näiteks on viimasel rohkem sarnasusi kirjakeelega.

Britt:

Aprillis 2020. aastal asutati MTÜ Rannakeele Keskus, mille eesmärgid on rannakeele, randlaste ajaloo ja kultuuri uurimine, säilitamine ning arendamine – ja seda kõike kaasates noori oma tegevustesse. Koostööd tehakse mitmete teiste partneritega, tänu kellele on laienemas rannakeelse kirjanduse ja õppematerjalide valik.

Kes on huvitatud, võib pohiranna kultuuriruumis seigeldes kasutada väikest tõlkeabi: 2019. aastal avaldatud Kuusalu rannakeele sõnaraamatut, mis on leitav nii veebist kui ka füüsiliselt. Idee luua sõnaraamat sündis aastal 2014, kuna Eesti Keele Instituudi murdearhiivis oli rikkalik Kuusalu materjalide kogu. Riina Laanetu eestvedamisel on loodud ka mitmeid oma küla sõnastikke, Kuusalu rannakeele sõnaraamat koondab aga 13 rannakülast kogutud sõnavara.

Muusikahuvilistel on võimalik tutvuda Kuusalu rahvaviiside ja värssidega 1938. aastal avaldatud „Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I“ abil. Raamatus on ülevaatlik peatükk Kuusalu kihelkonnast ning asundustest, laulud on jaotatud liikide järgi ning osadele viisidki juurde pandud. 

Lastele mõeldes ning nende huvi tõstmiseks rannakeele õppimise vastu avaldati Ene Velströmi ja Riina Laanetu eestvedamisel 2019. aastal „Pisukase rantlase aabits“. Aabitsa tegemisel kasutati nende tublide naiste juhendatud rannakeele õpperingi laste abi. Nagu kirjutas Ida-Harju nädalaleht Sõnumitooja 16. juunil 2021: „Lapsed valisid rannakeele sõnastikust iga tähe alt kodupaigaga seotud sõnu, vanad rannakeeleoskajad koostasid tekstid, lapsed joonistasid pildid.“

Anti:

Kirjavara avaldamise kõrval on alati tähtis, et keel püsiks endiselt ka suulises kasutuses. Praeguseks on rannakeel jõudnud enam-vähem seisu, kus selle kasutamine on inimese teadlik valik (sarnaselt väga paljude maailma keelte ja murretega). Nõnda tuleb leiutada mooduseid, kus ja kuidas keel kõlama panna. Täiskasvanud, kes on vahetult rannakeelega kokku puutunud oma nooruspõlves ning kannavad jätkuvalt hinges soovi seda elus hoida, saavad aeg-ajalt kokku, et ühiselt omas keeles kodukandi ja maailma asju arutada ning mõtteid vahetada. Lapsed tänapäeval rannakeelt kodus väga ei kuule ning nendele mõeldes õpetatakse paikkondlikku pärandkultuuri ja keelt Loksa Gümnaasiumi algklasside koduloo ringi tundides. Eesmärk polegi ilmtingimata koolitada järeltulevad põlved aktiivseteks keeleoskajateks, vaid pigem tutvustada neile oma kodukandi põlisvaimu. Küllap need, kes mingis eluetapis tunnevad vajadust oma juurte juurde pöörduda, tuletavad siis koolis õpitu taas meelde.

Agnes:

Tegelikult laste jaoks ongi uhke olla randlane! Ene ja Riina tõdesid, et neil on hea meel näha, et on neid lapsi, kes tahavad õppida rannakeelt. Suurim, aga samal ajal ka vähim, mida lapsed rannakeele elus hoidmiseks teha saavad, on see, kui nad juba oskavad selles keeles rääkida. 

Britt:

MTÜ Juminda Poolsaare Seltsil ja MTÜ Rannakeele Keskusel on veel mitmeid toredaid plaane, millest saab lähemalt lugeda nende kodulehtedel www.juminda.ee ja www.rannakiel.ee avaldatud tegevuskavadest. Tänaseks on näiteks hakatud koostama kaarte Juminda ja Pärispea poolsaarte arhailiste kohanimedega, samuti on soov alustada murrakut tutvustavate sarjadega teles, lehes või raadios ning kuigi praeguseks on juba tehtud ka paar lauamängu, siis nendegagi soovitakse jätkata. Jääme põnevusega tulemusi ootama!